Sunday 9 December 2012

Wow.. ma blogin. See võib tähendada ainult üht: on käes arvestustenädal ja ma üritan õppimisest kõrvale hiilida.

Hoiatan ette, et postitus tuli välja päris deep? ehk ma lasen endast välja kõik mis minus on. 
Võid kerida otse lõppu, kuhu lisan inspiration pildid.

Ma olen üritanud terve päev õppida, kuid miski minus on täna teistmoodi.
Ei teagi täpselt mis; igatahes, ma ei suuda keskenduda isegi suurima tahtmise korral ning pähe ei jää mitte kui midagi.
See selleks

---------------------------------------------------------------------------------------------------

Ma olen natuke kurb ka.. ma olen nüüd viimasel ajal nii väga sisendanud omale seda, et ma lähen UK-sse õppima(kui ma muidugi sisse saan haha). Ja teema on selles, et.. ma ei jõua lihtsalt ära oodata. Ma tunnen, et Eesti ei anna mulle lihtsalt inspiratsiooni. Võib-olla on asi minus - ma pole piisavalt hea ''kunstnik'' or whateveryoucallit, kes ei oska lihtsalt inspiratsiooni otsida/vastu võtta ega seda endast välja lasta.
Aga nii see lihtsalt on. Ma tunnen, et ma hoian end tagasi - ühiskond piirab. Mu sees on nii palju - niii palju, aga ma lihtsalt ei oska midagi sellega peale hakata/end väljendada. Siis ma vaatan teisi eesti kunstnikke - neil oleks nagu KÕIK olemas - inspiratsioon, anne, oskused - KÕIK, kui samal ajal olen mina, paber nina all täiesti tühi, kuigi sees pulbitsevad igasugused tunded, mis paberile/näole(siinjuures mõtlen meiki) joonistades/maalides/peale kandes tuleksid välja kui tõelised kunstiteosed.

Veel ühiskonnast... Mismõttes piirab? Ma arvan, et ma hoolin liiga palju sellest, mida teised arvavad - ma põen selle üle, kuidas ma välja näen, kuidas ma käitun, ning mis tundeid mu tööd teistes tekitavad.
 Kõigile ei saagi meeldida - ma tean. Aga miskipärast on mul välja kujunenud väga suur enesealahindamisharjumus ning ma alati loodan halvimat, et ma ei pettuks. Ma ei ole peaaegu, et kunagi oma töödega alguses rahul (kuigi see on vist meie kõigiga), alles siis, kui ma saan tagasiside, et ''Kuule, Terje - see on ju päris hea''. Ma ei julge oma tööga rahul olla, sest mis siis, kui see ongi tegelikult halb? Samas, läbi vigade ja äparduste me õpimegi - see on tõsi.

Igatahes.. ma tahan väga väga oma mugavusstoonist välja astuda. Minna tundmatusse. Kohtuda uute inspireerivate inimestega. Õppida seda , mis mulle tõeliselt meeldib! (Ja kui aus olla, siis ühiskonnaarvestuseks õppimine ei ole see.)



Ja siinjuures - ma ei taha vinguda, et Eestis pole hea ja siinsed inimesed on igavad - ABSOLUUTSELT MITTE. Mu sõbrad on mu maailm ning Eestis on samuti, nii palju inspireerivat ja VÄGA VÄGA andekaid kunstnikke, aga.. ma tahaks näha ka midagi teistsugust. Ma arvan, et selleks, et minus tuua välja midagigi head, on vaja mingit muutust. Erinevaid inimesi, kunsti jne.
Ma loodan, et minu edasised õpingud aitavad minu stiili välja arendada ning vormida mind paremaks inimeseks.


---------------------------------------------------------------------------------------------------

Käisin ka vahepeal Lana Vallo meigikoolis kursusel!
See oli tõsiselt lahe kogemus! Sain megamegapalju uut ja huvitavat teada, sain töötada professionaalsete meigitoodetega ja palju palju muud.
Kes vähegi mõtleb sinna minemisele, siis soovitan SOOJALT :)



Minu '' megahea'' telefonikvaliteet.
---------------------------------------------------------------------------------------------------




---------------------------------------------------------------------------------------------------
Mitu tassi kohvi ja energiajook ja läheb edasi =)
---------------------------------------------------------------------------------------------------


No comments: